Meie talu ei ole vaikne koht. Kui just kõik loomad korraga lõunaund ei pea (mida juhtub harva), siis siin ikka keegi hirnub, määgib, prääksub või nõuab lihtsalt tähelepanu.

  Peaosatäitjad on loomulikult hobused. Neid on meil palju ja nad teavad seda ka ise. Mõni neist on tõeline iluduskuninganna, mõni filosoof ja mõni selline, kellele meeldib täpselt valel hetkel midagi väga olulist kommenteerida – näiteks valju hirnumisega. Igal hobusel on oma arvamus ja enamasti ei jäeta seda enda teada.

  Õuel hoiavad olukorral silma peal kassid – professionaalsed hiirepüüdjad, diivanivallutajad ja päikeselaikude eksperdid. Koerad seevastu on ametlikud valve- ja tervitusmeeskonna liikmed: nad annavad kõigile kohalolijatele teada, et nüüd on keegi tulnud… ja siis veel paar korda igaks juhuks.

  Kanad toimetavad ringi nagu nad juhiksid kogu talu. Kitsed leiavad alati midagi, mida kindlasti ei tohiks süüa. Haned arvavad, et nad on valvekoerad. Lambad teevad nägu, et nad ei saanud mitte millestki aru. Ja eeslid? Nemad on rahulikud mõtlejad, kes teevad asju täpselt siis, kui nad ise õigeks peavad.

  Kokkuvõttes on see üks paras loomariik, kus igav ei hakka kunagi. Aga just nii meile meeldibki – natuke kaootiline, väga elus ja täiesti meie moodi. 🐴🐔🐐